pühapäev, 21. märts 2021

 Sotsialiseerimine versus distsipliin


Meie peres on nelja aastakümne jooksul elanud umbes paarkümmend koera peaaegu 10-st erinevast tõust. Need koerad on sattunud minu juurde elama erinevatel põhjustel ja nad on olnud meile elama asudes väga erinevas vanuses (alates vanusest 3 päeva kuni vanuseni 9 aastat). Mõned neist koertest on olnud võõraste inimeste ja koerte suhtes mõõdukalt sõbralikud või ükskõiksed, mõned neist on olnud umbusklikud või agressiivsed, kuid ma olen siiani suutnud nad ühiskonna jaoks talutavasse vormi sulatada.

Kui ma võtsin seitse aastat tagasi endale 3,5 aastase labradori retriiveri, siis oli see minu jaoks täiesti uutmoodi kogemus. Mu uus koer tiris tänaval ja trenniplatsil iga suvalise inimese poole, ta tahtis kõikide laste ja täiskasvanutega suhelda ja kõikide võõraste koertega mängida. Ma sain aru, et selline käitumine ei ole mulle absoluutselt vastuvõetav. Ma sain aru, et pikemas perspektiivis on selline kontrollimatu ülevoolav suhtlemine minu koerale ka ohtlik, sest ta võib suvalisel hetkel auto alla jääda või koerarünnaku ohvriks saada. Ma sain üsna ruttu aru, et selline lõputu hüperpositiivsus ei lase mu koeral absoluutselt minule või meie ühistele tegevustele keskenduda, et ta saaks õppida uusi oskusi. Mu koeral olid olemas kõik vaimsed ja füüsilised eeldused edukaks õppimiseks ja töötamiseks, kui välja arvata võime keskenduda ning võime ignoreerida väliseid ärriteid meie töökeskkonnas. Samal ajal elas meie peres veel kaks koera ning seetõttu oli kontrast erinevat tõugu koerte käitumise vahel eriti silmatorkav. Tean, et mu koera eelmised omanikud panustasid koera koolitamisse väga palju, kuid sellest hoolimata kasutas koer iga vaba hetke võõraste inimeste ja koerte tüütamiseks. Ma nägin aastaid vaeva, et seda käitumist vähendada.

Kutsika või noore koera sotsialiseerimine ei tähenda selle koera viimist kümneid kordi kuskile koerte mänguväljakule või koerte kogunemistele, et koer saaks koos lahtiste võõraste koertega kontrollimatult ringi joosta. Kui kutsikas on üliaktiivne, siis tuleb temaga rohkem tegeleda. Koerajuhil on vaja luua oma koeraga väga usalduslik side, et tema koer oskaks ümbritsevat keskkonda igati asjakohaselt näha ja tõlgendada.

Selleks, et koerast saaks sotsiaalne koer, peab ta olema koerajuhiga väga heas kontaktis ning tundma ennast turvaliselt ja enesekindlalt. Kui koer on emotsionaalselt stabiilne (rahulolev ja enesekindel), siis ta on teiste koerte suhtes kas neutraalne või sõbralik ning on palju väiksem võimalus, et koer käitub teist koera nähes reaktiivselt – pelgab, haugub, hüpleb, kargleb, tirib rihmas jne.
Sotsialiseeritud koer teab, et maailmas on olemas ka teised koerad (või muud loomad) ning ta ei lase end nende nägemisest või olemasolust häirida.
Sotsialiseeritud koer teab, et peale tema oma pere inimeste on olemas veel väga palju teisi inimesi ning ta ei üllatu neid nähes.
Sotsialiseeritud koer ei torma kõikide võõraste inimeste ja koerte juurde sooviga nendega mängida või sooviga neid ära süüa.

Kõiki koeri tuleb sotsialiseerida lähtuvalt nende tõu eripäradest, lähtuvalt nende iseloomu eripäradest ja lähtuvalt nende tulevasest kasutuseesmärgist. Minu tulevane töökoer, kui ta peaks kunagi tulema, hakkab igatahes kuni vaimse küpsuse saavutamiseni oma rihmal või traksidel seda artikli alguses olevat märki kandma.